EVAL arvamus Äriseadustiku muutmise eelnõule

EVAL saatis Justiitsministeeriumile all oleva arvamuse Riigikogu menetluses olevale Äriseadustiku muutmise seaduse eelnõule:

Justiitsministeerium saatis 27.06.2018 Eesti Väikeaktsionäride Liidule (EVAL) arvamuse avaldamiseks Äriseadustiku muutmise seaduse eelnõu (eelnõu). EVAL tänab Justiitsministeeriumi selle võimaluse eest, kuid nendib samas, et äärmiselt lühikese etteteatamise tähtaja tõttu ei ole EVAL`l võimalik teostada põhjaliku analüüsi. EVAL palus Justiitsministeeriumilt 11.07.2018 vastamise tähtaja pikenemist ja loodab, et kolme tööpäevane viibimine arvamuse esitamisel ei saa takistuseks EVAL arvamusega arvestamisel, eriti silmas pidades, et Riigikogu ei plaani vastavat eelnõud menetlema hakata enne sügise saabumist. Samuti loodab EVAL, et Justiitsministeerium ja Eesti Vabariigi Valitsus arvestavad ühte moodi kõikide huvigruppide arvamusi, sõltumata nende esindusliitude liikmete arvust ja esindusliidu vanusest. 

Sissejuhatus 

Väikeaktsionäride[1] nõrk kaitse ja selle tugevdamise vajadus on olnud aktuaalne teema alates äriseadustiku loomisest ja vastuvõtmisest 1995ndal aastal. Sealjuures on eriti palju kõneainet pakkunud dividendiküsimus, ehk siis küsimus sellest, kas ja millisel viisil tuleks kasumit jaotada ka väikeaktsionäridele ning milline sõnaõigus väikeaktsionäridele sealjuures anda. Teatud Eesti suuraktsionäride lobigrupid ja nende arvamusliidrid on juba suutnud eelnõus märgitud muudatusettepanekud dividendiküsimuses ümber tituleerida „sunddividendiks“. Tegelikkuses ei ole eelnõus märgitud dividendiregulatsioon rohkem ega vähem sundiv kui praegune. Dividendi väljamaksmise otsustamine on eelnõu kohaselt endiselt üldkoosoleku pädevuses, muutunud on üksnes dividendi otsuse vastuvõtmiseks vajalik lävend – senise 50% asemel otsustab dividendi jaotamise 75% üldkoosolekul esindatud häältest. Sealjuures tuleb arvestada, et Eesti osaühingu regulatsiooni eeskujuks olnud Saksa osaühinguseadus (GbmhG) sätestas enne ühinguõiguse reformi 1986ndal aastal, et kogu kasum tuleb alati ja ilma igasuguste lisaeeldusteta osanikele välja maksta (toona kehtis Saksamaal tõepoolest sunddividendi regulatsioon). Dividendide jaotamine ei ole seega müstiline, ennekuulmatu ja ettevõtlusvabadust pärssiv tegevus, nagu mõned isikud seda avalikkuses on kommenteerinud. Senikaua kuni dividendide üle otsustamine on üldkoosoleku pädevuses ei saa rääkida ettevõtlusvabaduse rikkumisest. Küll saab aga rääkida otsustusgrupi laienemisest või kitsenemisest ning aktsionäride võrdsest kohtlemisest otsuste tegemisel.

Probleemi olemus 

EVAL avab tüüpilise Eesti väikeaktsionäri hetkeseisu Eesti Vabariigis - tegemist on isikutega, kes on ettevõttes lõksus, kellele dividende ei jaotada ja kellele on investeeringutest väljumine tehtud seadusega niivõrd raskeks, et seda ei ole võimalik praktikas teostada. Väikeaktsionäri aktsiad on mitte-likviidsed, neid ei ole võimalik turul müüa, kuna need ei too reeglina sisse tulu ja seetõttu ei ole keegi nende omandamisest huvitatud. Väikeaktsionärile on antud teatud hulk „väikeaktsionäri õigusi“[2], mis on praktikas osutunud oma eesmärki mitte – täitvaks s.o väikeaktsionäri olukord ei ole tänu nendele õigustele muutunud palju paremaks ja kasumieeliste saamine väikeaktsionäri arvelt on endiselt väga lihtne. Selles on üheselt süüdi kehtiv regulatsioon, millele mh viitas ka Riigikohus juba mõni aasta tagasi palju meedia tähelepanu saanud dividendi kaasuses. Tsiviilkolleegium märkis otsuses, et praegusel juhul [ei ole] võimalik eeskujuna kasutada Saksa õiguses väljakujunenud väikeaktsionäride kaitsemehhanisme, küll aga leiab kolleegium, et selliste kaitsemehhanismide loomist oleks võimalik ja vajalik kaaluda Eesti seadusandjal.“[3]

Täielik võim ja kontroll äriühingu üle suuraktsionäri poolt, mida kehtiv seadus võimaldab, tekitab suuraktsionäris sageli karistamatuse tunde ning kiusatuse oma positsiooni kuritarvitada. Hakatakse otsima võimalusi, kuidas kasumit ettevõttest välja viia, ilma et seda väikeaktsionäriga jagama peaks. Reeglina tekitatakse selleks otstarbeks äriühingu kõrvale teine äriühing (rahvakeeles tuntud kui “puuk-ettevõte”) ning hakatakse erinevate lepingutega raha äriühingust välja viima. Kõige traditsioonilisemad lepingud mida selleks kasutatakse on teenuse osutamise lepingud või nõustamisepingud, sõltuvalt äritegevuse spetsiifikast on aga mõeldavad aga ka kõik teised lepinguliigid. Õiguskirjanduses kutsutakse sellist tegevust ka varjatud kasumi jaotamiseks, selle tegevuse peamine eesmärk on väikeaktsionäri pahatahtlik kahjustamine isikliku kasu või lubamatute eeliste saamise eesmärgil.

Riigikohus on küll selgitanud, et väikeaktsionäridel on „kasumi jaotamisest pahatahtliku hoidumise korral (kasumi ärajuhtimine vms) võimalus nõuda suuraktsionärilt ÄS § 289 lg 1 järgi tekitatud kahju (näiteks saamata jäänud dividend) hüvitamist.“[4] kuid praktikas puudub veel siiani juhtum, kus ükski väikeaktsionär oleks sellist “kasumi ärajuhtimise olukorda” kohtus ära suutnud tõendada ja vastava kahjunõude kohtulikult maksma panna. See on kõnekas argument selle kohta, et praegune süsteem ei toimi. Väikeaktsionäridel ei ole võimaik esitada sellised tõendeid nagu kohtud näha soovivad. Tuleb silmas pidada, et väikeaktsionäril puudub igasugune ligipääs äriühingut puudutavale teabele. Väikeaktsionäridele on küll antud seadusega õigus nõuda teavet, kuid praktikas on teabe nõudmine kehtiva regulatsiooni alusel osutunud mõttetuks tegevuseks – juhatus lihtsalt ei väljasta sellist teavet, mis temale või suuraktsionärile kahjulik võiks olla. Keegi ei taha saagida oksa, mille peal ise istub.

Kasumi varjatud jaotamiseks või ärajuhtimiseks on loetlemata palju võimalusi, sealjuures ei pruugi kõik üksikud tegevused olla seadusega vastuolus, kuid kõik tegevused kogumina ja tegevuste eesmärk võivad olla aktsionäride võrdse kohtlemise-, aktsionäride vahelise hea usu põhimõtte- ja lojaalsuskohustusega vastuolus. Näide: äriühing A annab laenu suuraktsionäriga seotud ettevõttele B ärikinnistu ostmiseks. Ettevõte B ostab laenurahaga kinnistu, rendib seejärel ärikinnistu A-le ja tasub rendirahaga laenumakseid. Laenuperioodi lõppedes on suuraktsionäriga seotud ettevõte B saanud ärikinnistu omanikuks, ning selle ärivõimaluse on suuraktsionäri ettevõttele kinkinud ettevõte A. Turuhinnaga rentimise näol ei ole tegemist õigusvastase tegevusega, aga selle „teene“ tulemusel on suuraktsionäriga seotud ettevõttel võimaldatud saada äri- eelis ja täiendav raha tegemise võimalus. Kuivõrd ettevõte A oleks võinud ise vabalt ärikinnistu osta ja ärikinnistu omanikus saada, puudusid tegelikult majanduslikud põhjendused kinnistu mängimiseks äriühingule B. Tegemist on lubamatu eelisega, mille suuraktsionär omandas väikeaktsionäri arvelt. Väikeaktsionäril puudub sellises olukorras õiguskaitse vahend, Riigikohtu poolt viidatud kahjunõude esitamine poleks antud juhul perspektiivikas.

Väikeaktsionäri saab eelkõige aidata dividendinõue või väljaostunõue

Praktika erinevates riikides on näidanud, et väikeaktsionäri õigusi aitab reeglina tagada mõõdukas dividendinõue või väljaostunõue.[5] Mõlemaid nõudeid on võimalik seaduse tasandil kehtestada nii, et aktsiaseltsi või osaühingu huvid kahjustada ei saaks. Samuti on mõlemaid nõudeid võimalik kehtestada viisil, et ei kaoks ära äriühingute võimalus kasumit edasi investeerida.

Väikeaktsionäri kaitse tugevdamise peamiseks probleemkohaks ongi tasakaaluka regulatsiooni leidmine. Aktsionäride vahelised suhted on komplitseeritud ja õiglase lahenduse leidmine ei pruugi alati olla lihtne. Lähtekohana regulatsiooni väljatöötamisel tuleks seetõttu arvestada, et laia kaalutlusõiguse andmine kohtutele, kindlustab praktikas õiglased lahendused erinevatele situatsioonidele. Nt Suurbritannia 2006.a äriseadustiku (Ing.k. Companies Act) artikkel 994 kohaselt võib väikeaktsionär esitada kaebuse kohtule põhjusel, et tema huve on ebaõiglaselt kahjustatud. Kui kohus leiab, et kaebus on põhjendatud, saab kohus artikkel 996 järgi omal äranägemisel keelata äriühingul teatud tegevuste tegemise, kohustada äriühingut teatud tegevuseks ning mh sundida äriühingut või enamusaktsionäri omandama väikeaktsionäri aktsiaid õiglase hüvitise eest. Kohtu lai otsustusruum tagab hea tulemuse.

Dividendinõuet ja väljaostunõuet saab omavahel käsitleda ka kui alternatiividena. Nt Saksa õiguskirjanduses kirjeldatud väljaastumisnõue (Saksa k. Austrittsrecht) on kui viimane päästerõngas, mida osanikul lubatakse kasutada üksnes juhul, kui kõik muud õiguskaitsevahendid on ammendunud. Eeltoodu tähendab, et väljaastumise õigus tuleb reeglina kõne alla siis, kui osanik on juba proovinud kõiki õiguskaitsevahendeid kasutada, kuid see ei ole andnud tulemust. Nt osanik on juba proovinud nõuda dividende, saada teavet, nõudnud erikontrolli vms. ning pika aja vältel ei ole sellegi poolest osanike vahelisele konfliktile lahendust leitud. Kestva konflikti saab paljudel juhtudel lahendada kas dividendi maksmisega või väikeosaniku väljaostmisega, sageli võib puududa vajadus mõlemat õiguskaitse vahendit korraga kasutada.

Dividendinõude peamised põhimõtted

EVAL soovitab dividendinõude (võimalikul) kehtestamisel kindlasti arvestada ettevõtete huvidega kasumit edasi investeerida. Regulatsiooni raskuspuntiks saabki just tasakaalu leidmine - ühelt poolt tuleb arvestada aktsionäride huviga kasumi jaotamisele ning teiselt poolt ettevõtte huviga kasumit edasi investeerida. Üldjuhul tuleks kogu kasum, mida ettevõttel pole plaanis edasi investeerida ja mida ettevõte ei vaja oma äritegevuse kindlustamiseks, aktsionäridele koheselt välja maksta. Lubamatu on senine Eesti suuraktsionäri poliitika, mille järgi hoitakse raha ettevõttes kinni peaasjalikult just seetõttu, et seda ei peaks väikeaktsionäriga jagama. Ilmselt ei tähenda kasumi jagamine väikeaktsionäriga lubamatut sekkumist ettevõtlusvabadusse või mõne muu põhiõiguse või põhimõtte rikkumist - ahnus ei ole põhiõigusega kaitstud vabadus.

EVAL hinnangul võiks dividendi- regulatsiooni kehtestamisel arvestada järgmiste ettevõtte vajadustega: vajadus teha investeeringuid, vajadus kindlustada ennast tulevikuriskide vastu (sh õigusabikulutused, regulatsioonimuudatused, töötajate streigid jne), vajadus luua reserve, vajadus laiendada äritegevust ning vajadus kvaliteetse tööjõu järele. Investeerimisel tuleb arvestada sellega, et äriühingul ei saa olla lõputut huvi kogu kasumit alati edasi investeerida, vaid investeeringud peavad olema reaalsed, mõistlikud, turuolukorda ja ettevõtte positsiooni arvestavad, põhjendatud ja asjakohased. Investeeringuid on põhjendatud üksnes siis, kui on majanduslikult usutav, et vastav investeering aitab tulevikkus veelgi rohkem kasumit teenida. Investeeringuid tuleks ettevõttel teha oma põhi majandustegevuse arendamiseks, lubamatu on nt kogu kasumi välja laenamine investeerimise lipu all. Kui ettevõte on teeninud piisavalt kasumit oma äritegevuse kindlustamiseks, mõistlike investeeringute tegemiseks jne., siis ülejäänud kasum tuleb täies ulatuses aktsionäridele välja maksta. Sealjuures tuleb arvestada, et aktsionäri ainus legaalne huvi saabki olla üksnes kasumi jaotamine dividendidena. Aktsionäri huvi kasumit varjatult äriühingust välja viia on ebaseaduslik ning ei kuulu arvestamisele.

Miinimumdividend võimaldab paindlikku lähenemist ja ettevõtete huvidega arvestamist

Dividendinõuet on võimalik kehtestada mitmel erineval moel, sealjuures on võimalik kehtestada hulgaliselt lisaeeldusi, et muuta dividendinõuet paindlikumaks ja ettevõte huve (sh investeerimishuve) arvestavaks.

Sunddividendina tuleks käsitleda regulatsiooni, kus kindel protsentarv mingist näitajast (nt aktsiakapitalist, kasumist või mõnest muust näitajast) võetakse aluseks dividendisumma kindlaks määramisele ning vastav summa kuuluks dividendidena jaotamisele ilma, et aktsionärid saaksid üldkoosolekul dividendide jaotamise üle otsustada. Sellist sunddividendinõuet eelnõus välja pakutud ei ole ja EVAL ei soovitaks ka sellise nõude kehtestamist – regulatsioon oleks liiga jäik ja tegelikke asjaolusid mitte- arvestav.

Hoopis parem mõte on kehtestada nn paindlik dividendi regulatsioon, kus sarnaselt võetakse protsentarv mingist kindlast näitajast dividendi suuruse määramise aluseks, seejärel kehtestatakse lisaeeldused ettevõtte huvidega arvestamiseks ning antakse dividendi küsimus üldkoosoleku pädevusse otsustamiseks.

Heaks näiteks on siin Saksa aktsiaseltsiseadus (Saksa k. Aktiengesetz), kus on sätestatud nn aktsionäride miinimum-dividendinõue. AktG § 254 lg 1 kohaselt tuleb igal aastal aktsionäridele dividendidena jaotada vähemalt 4% aktsiakapitalile vastav summa v.a juhul, kui ettevõtte vajab seda raha oma „jätkusuutlikuse tagamiseks“. Aktsiaseltsi regulatsiooni jäikust on Saksa õiguskirjanduses kritiseeritud, sest miinimumdividendi jaotamisega on enamusaktsionäril võimalik ülejäänud kasumit edukalt kinni hoida ning vähemusaktsionäre näljutada. EVAL leiab sellegipoolest, et Saksa aktsiaseltsi regulatsiooniga analoogse regulatsiooni kehtestamist tuleks tõsiselt kaaluda. Sealjuures tuleks välja selgitada sellise regulatsiooni kehtestamise majanduslik mõju (dividendidelt laekuv tulumaks). Teatavasti on juba aastaid otsitud lahendust suurkontsernide maksu ja laenukäitumisele. Kui seniajani on pankadel ja teistel suurettevõtetel olnud võimalik kasumit riskivabalt Eestist välja laenata, ilma et seda kunagi tagasi kavatsetakse maksta, siis miinimumdividendi kehtestamine võib seda probleemi leevendada.

Saksa aktsiaseltsiseadusele sarnane lahendus on välja pakutud ka eelnõus. Eelnõus tehakse ettepanek täiendada ÄS § 276 lõiget 1 teise ja kolmanda lausega järgmises sõnastuses: „Aktsiaselts peab aktsionäridele dividendidena välja maksma vähemalt poole summast, mida võib aktsionäride vahel kasumina jaotada. Üldkoosoleku otsusega, mille poolt on antud vähemalt 3/4 üldkoosolekul esindatud häältest, võib juhul, kui kasumi jaotamata jätmine on mõistliku ettevõtja hinnangul vajalik ettevõtte jätkusuutlikkuse tagamiseks, kasumi jaotamise välistada või seda piirata.“; 

EVAL hinnangul on vastav ettepanek eelnõus väga hea lahendus, millega on juba eos likvideeritud AktG § 254 kitsaskoht – miinimumdividendi liig- väike protsentarv aktsiakapitalist. Dividendi suurus on piisavalt paindlik, sest kui ettevõte vajab investeerimiseks rahalisi vahendeid võimaldab eelnõus märgitud ettepanek dividendi suurust vastavalt piirata. Ettevõtte jätkusuutlikuse kriteerium võimaldab arvestada äriühingu investeerimisvajadustega. EVAL hinnangul tuleks dividendinõue eelnõus märgitud põhimõtete alusel kindlasti kehtestada (nii aktsiaseltsile kui osaühingule), lähemalt tuleks eelnõu menetlemisel keskenduda järgmistele küsimustele:

-  Milline (kui suur) protsentarv sätestada miinimumdividendiks?

-  Millest seada miinimumdividendi protsentarv sõltuvusse, kas kasumist, aktsia kapitalist või muust näitajast?

- Millised lisaeeldused dividendinõudele kehtestada e. kuidas arvestada äriühingu investeerimisvajadustega? Termini „ettevõtte jätkusuutlikus“ analüüs – kas on piisav määratletuse aste.

- Asjakohase lävendi kehtestamine e. aktsionäride häälte arv, millega otsustatakse kasumi jaotamine?

- Kuidas tagatakse menetlusõiguslikult ebaseadusliku kasumi jaotamise otsuse vaidlustamine ja dividendinõude esitamine?

 

Eeltoodud skeemi najal toimuks kasumi otsustamine korralisel üldkoosolekul, kus juhatus kõigepealt teeb kokkuvõtte jaotatava kasumi suurusest, viimastel aastatel tehtud investeeringutest ning samuti tulevikus plaanitavatest investeeringutest. Seejärel annab juhatus infot selle kohta, kui palju on ettevõttel rahalisi vahendeid, mida põhimõtteliselt saab dividendide jaotamiseks kasutada. Saadud informatsiooni põhjal saavad aktsionärid teha kaalutletud otsuse ning hääletada dividendide välja maksmise poolt või vastu. Kui aktsionärid hääletavad kasumi jaotamise otsuse vastu, aga ettevõte tegelikult investeeringuteks rahalisi vahendeid ei vaja, tuleb väikeaktsionäridele anda menetluslikud võimalused kasumi jaotamise otsuse kehtetuks tunnistamiseks ning dividendinõude esitamiseks. Kohus saab seejärel kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas konkreetses kaasuses ettevõte vajab rahalisi vahendeid investeeringute tegemiseks või on kaalukam aktsionäri huvi dividendide jaotamisele.

Eelnõus märgitud dividendinõue osaühingutele (ÄS § 179 lg 5 muutmine) võib EVAL hinnangul olla ettevõtete huve ebaproportsionaalselt kahjustav. Osaühingute puhul on eelnõus ettenähtud kogu kasumi jaotamine ilma täiendavate eeldusteta (ilma „jätkusuutlikuse“ kriteeriumita). Otsuse vastu saab vetoõigust kasutada osanik või osanike grupp kellele kuulub vähemalt 75 üldkoosolekul esindatud häältest. Kogu kasumi jaotamine ei pruugi olla alati võimalik, kuna äriühingu bilansis märgitud kasum ei ole sularahana alati äriühingu arveldusarvel. Teatud investeeringud lähevad äriühingu kuludesse üksnes läbi amortisatsiooni, mistõttu ei ole teatud juhtudel võimalik kogu kasumit osanikele välja maksta. Osaühingu dividendinõude kehtestamise puhul tuleks EVAL hinnangul samuti läbi mõelda eespool viidatud raskuspunktid ning kehtestada regulatsioon, mis arvestab ka osaühingu investeerimisvajadustega. Dividendinõude kehtestamisel võib olla põhjendatud samasuguse regulatsiooni kehtestamine nii osaühingus kui aktsiaseltsis.

Väljaastumisnõude peamised põhimõtted

EVAL nõustub eelnõus märgitud väljaastumisnõude eeldustega ning leiab, et need on hästi läbimõeldud ning tasakaalus. Saksa regulatsiooni eeskujul on väljaastumine osaühingust kehtestatud nö „viimase abinõuna“. Eelnõu kohaselt saab väljaastumisõigust kasutada üksnes juhul, kui kõik muud võimalused osaniku õiguste kaitseks on ammendunud.  

Eelnõu sõnastuse järgi on osanikul on mõjuval põhjusel õigus osaühingust välja astuda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa kõiki asjaolusid ja osanike vahelisi suhteid arvestades osanikult mõistlikult oodata osanikuna jätkamist, eelkõige kui osaühingu või teiste osanike tegevuse tagajärjel muutuvad osaniku poolt osa omandamise aluseks olnud õiguslikud või majanduslikud asjaolud viisil, mida osanik ei saanud osa omandamisel mõistlikult oodata. Teine lõige täpsustab, et osanik ei või osaühingust välja astuda, kui asjaolude muutumine on võimalik muul mõistlikult oodataval viisil ületada. Sisuliselt on selline regulatsioon käsitletav lepingu või õigussuhte erakorralise ülesütlemisena, mis on kõikide teiste lepinguliikide puhul juba seaduses sätestatud. Seetõttu sobib ettepanekus märgitud regulatsioon ka väga hästi Eesti õiguskorda.

 

Nt VÕS § 196 lg 1 sätestab, et  kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).  

TLS § 91 lg 1 sätestab, et töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist.

AÕS § 76 lg 1 sätestab, et  kaasomanikul on õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist.

VÕS § 597 lg 1 sätestab, et  tähtajatu seltsingulepingu võib iga seltsinglane igal ajal üles öelda. Tähtajalise seltsingulepingu võib üles öelda üksnes mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks on eelkõige kohustuse oluline rikkumine teise seltsinglase poolt.

Selliseid näiteid saab tuua veel, sisuliselt iga lepinguliigi või õigussuhte lõpetamiseks näeb seadus ette võimaluse. Ainus erisus on seniajani kehtinud äriühingutele, praktikas kutsutakse aktsionäride vahelist suhet naljatades abieluks, mida ei ole võimalik lõpetada. Õigustatult tekib küsimus, millisel viisil on selline eristamine põhjendatud ning miks ei anta osanikele või aktsionäridele võimalust koormav õigussuhe mingil viisil ära lõpetada? Hetkel on investeeringutest väljumine tagatud üksnes börsil noteeritud aktsiaseltsi aktsionäridele, suletud ettevõtte aktsionärid investeeringutest väljuda ei saa. EVAL hinnangul peaks väljaastumise õigus olema ühtemoodi tagatud nii osanikele kui aktsionäridele (v.a börsiühingu aktsionäridele).

EVAL toetab mõtet, kehtestada väljaastumise õigus viimase abinõuna. Nt kui aktsionäril on soov saada dividende peab ta suutma tõendada, et on korduvalt dividendide jaotamist nõudnud, kuid see ei ole andnud tulemust. Samuti peab aktsionär suutma tõendada, et on proovinud oma aktsiaid õiglase hinnaga maha müüa, kuid müümine ei ole õnnestunud. Sellisel juhul on täidetud eelnõus märgitud viimase abinõu eeldus - osaniku eesmärki ei ole võimalik saavutada muul mõistlikul oodataval viisil. Täiendavalt tuleks osanikul põhjendada, et osanikuna jätkamist ei saa temalt mõistlikkuse põhimõtet arvestades eeldada.

Kui osanike vahel tekib vaidlus küsimuses, kas väljaastumine on põhjendatud, või tekib vaidlus õiglase hüvitise suuruse määramisel, saab lõplikku hinnangu väljaastumise õiguspärasusele ja õiglase hüvitise suurusele anda kohus. EVAL toetab mõtet anda kohtule võimalikult lai otsustusruum, kohtumenetluse raames saavad pooled oma seisukohti põhistada ning kohus saab aktsionäride vahelisi suhteid ja panuseid arvestades teha õiglase otsuse nii väljumise, kui ka hüvitise suuruse kohta.

Nagu mainitud ka eelpool, saab EVAL hinnangul väljaastumise nõuet kaaluda alternatiivina dividendinõudele. Kui suuraktsionär kasumit väikeaktsionäriga jagada ei soovi, ei ole mõtet väikeaktsionäri ettevõttes kinni hoida. Ainuõige käitumine sellises olukorras on väikeaktsionär õiglase hüvitise vastu ettevõttest välja osta. Lubamatu on senine olukord, kus suuraktsionär kasutab seaduse kitsaskohti, hoiab väikeaktsionäri ettevõttes kinni ja hakkab otsima võimalusi varjatud kasumi jaotamiseks.

Väljaastumisnõue tasakaalustab senist regulatsiooni

EVAL hinnangul tuleb arvestada, et suurosanikule on juba antud õigus väikeosanik mõjuval põhjusel välja arvata – ÄS § 167 lg 1 sätestab, et  kohus võib osaühingu hagi alusel osaniku osaühingust välja arvata, kui osanik on oma kohustuse mõjuva põhjuseta olulisel määral täitmata jätnud või on muul viisil osaühingu huve oluliselt kahjustanud ega ole kohustust täitnud ega kahjustamist lõpetanud, vaatamata ka osaühingu kirjalikule hoiatusele. Lõige 2 täpsustab, et hagi osaniku väljaarvamiseks võivad osaühingu nimel esitada osanikud, kelle osadega on esindatud üle poole osakapitalist, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema esindatuse nõuet.

Kuivõrd suurosanikule on juba antud õigus väikeosanik mõjuval põhjusel väljaarvata, siis tuleb osanike ja aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõtet arvestades anda väikeosanikule samaväärne õigus nõuda enda väljaostmist.

Väljaastumise õiguse kehtestamise vajalikkus tuli hiljuti teravalt esile ka OEG aktsionäridele suunatud ülevõtmispakkumisel. Novalpina omandas ülevõtmispakkumise raames ca 89% OEG aktsiatest ja esitas seejärel avalduse börsilt lahkumiseks. Börsi noteerimis- ja järelevalve komisjon ei rahuldanud Novalpina taotlust, sest ettevõttesse oleks jäänud üle 1000 aktsionäri, kelle aktsiad oleks börsilt lahkumisega muutunud mitte-likviidseks ja sisuliselt väärtusetuks. Õnneks komisjon kaitses kõiki neid investoreid, samas on irooniline, et börsil mitte-noteeritud ühingute aktsionäre ei kaitse praegu mitte keegi. Samuti ei ole kuidagi kindlustatud, et komisjon ka järgnevate kaasuste puhul samal viisil väikeaktsionäride huve kaitseb. Õigustatult tekib küsimus, mis saab nendest tuhandetest väikeaktsionäridest, kes pärast börsiühingu lahkumist börsilt ettevõttesse lõksu jäävad ning kes peab kaitsma nende huve? Arvestades eeltoodut, oleks EVAL hinnangul vastutustundetu seadusandja poolt aktsionäri väljaastumise regulatsiooni seaduse tasemel mitte kehtestada.

Teabeõiguse laiendamine ja nõuete esitamise lihtsustamine

EVAL toetab täielikult eelnõus sisalduvat ettepanekut laiendada aktsionäride teabeõigusi ja anda aktsionäridele täiendavaid võimalusi nõuete esitamiseks juhatuse liikmete vastu. Juhatuse liikmed on hetkel liigselt suuraktsionäri kaitse all ning kehtiv regulatsioon võimaldab endiselt juhatuse liikmetel teha ettevõttele kahjulikke tehinguid. Kuna kahju hüvitamise nõude juhatuse liikme vastu otsustab üldkoosolek, on väikeaktsionär ka selles olukorras hambutu – suuraktsionär saab blokeerida üldkoosolekul kahjunõude esitamise ning väikeaktsionäril puudub selles olukorras õiguskaitse. Nn derivatiivhagi vajalikkust on põhjalikult analüüsinud Margit Vutt oma doktoritöös, EVAL toetab viidatud doktoritöös esitatud põhijäreldusi. Kuna EVAL´l puuduvad ressursid samaväärse analüüsi teostamiseks, ei ole otstarbekas vastavat küsimust käesoleva arvamuse raames täiendavalt analüüsida.

 

Lugupidamisega,

Margus Moor

Eesti Väikeaktsionäride Liit

Õiguspoliitika toimkonna juht

 


[1] Siin ja järgnevalt on „väikeaktsionäride“ all silmas peetud ka väikeosanikke, kuna viimased seisavad silmitsi täpselt samade probleemidega. Eelnev on põhjendatud mh ka sellega, et Eesti osaühingu ja aktsiaseltsi regulatsioonid on võrdlemisi sarnased;

[2] Eelkõige õigus teabele, õigus nõuda erikontrolli, õigus esitada vastuväiteid üldkoosolekul ja õigus vaidlustada üldkoosoleku otsuseid.

[3] RKTKo nr 3-2-1-89-14 (p 27)

[4] RKTKo nr 3-2-1-145-04 (p 30)

[5] Õiguskirjanduses märgitud kui ka väljaastumise nõue (Ing.k. Sell-out right, Saksa k. Austritssrecht)




Eelmine
OEG müügiga seonduvad küsimused - vastused

Kirjuta esimene kommentaar

Email again: